Linn all vasakus nurgas
Ja ongi päris hüvastijätt Kaplinnaga. Jätan siin just alanud, lõõmava päiksega suve selja taha. Loomulikult on kahju Kaplinnast lahkuda. Pole veel sellist tunnet olnud, et see linn on end minu jaoks ammendanud. Kaplinnal on kõigile midagi pakkuda. Siin on palju-palju näha ja teha. Kindlasti üks ilusamaid linnu, kus olnud olen. Kaplinnal on tohutult potentsiaali nii äri kui turismi sihtkohana. Tulevik tõotab olla veelgi ilusam. Hiljuti valiti Laudmägi uue seitsme maailmaime hulka. Lisaks valiti Kaplinn 2014. aasta maailma disainipealinnaks. Nagu kaplinlased ise ütlevad: „All we do is win!“.
Inimesed Kaplinnas on chilled nagu nad ise ütlevad. Keegi ei kiirusta, ei muretse tähtaegade pärast. Aeg liigub Aafrikas teisiti. Seetõttu ei jõua ma ära imestada, KUI palju korda ja süsteeme armastavaid sakslasi on Lõuna-Aafrikas. Ja mitte lihtsalt turiste, aga tohutult palju sakslasi, kes siin elavad ja töötavad ning moodustavad oma kommuune. Mina ei kohanud oma siinoleku ajal õnneks/kahjuks ühtegi eestlast, minu kolm sakslasest töökaaslast/praktikanti aga enamasti ainult sakslastega suhtlesidki. Kuulsin LAVis peale inglise ja xhosa keele rohkem saksa keelt kui afrikaani keelt kõnelevaid inimesi. Veider!
Viimasel nädalavahetusel Kaplinnas jätsin hüvasti kõigi kalliks saanud paikade ja inimestega: mängisin piljardit Shackis, kauplesin Green Market väljakul, sõin sushit Belugas, kuulasin jõululaule Kirstenboschi aias ja ronisin veel vallutamata Lion’s Head tippu, kust avanes imeline 360kraadi vaade kogu Kaplinnale.
Egas midagi. Neli kuud möödus linnutiivul. Tundub nagu alles eile külmetasin kontoris ja nüüd lähen koju külmetama. Aga see pole hüvastijätt! Ma tulen veel tagasi. Järgmise korrani, Kaplinn!
