Vabatahtlikuna Lõuna-Aafrikas

Nädalavahetusel saime mõned tunnid puhkust. Laupäeva hommikul võtsime osa ametlikust protestimarsist, mille eesmärgiks on juhtida läbirääkijate tähelepanu rahva nõudmistele võtta vastu drastilisi samme kliimamuutustega võitlemiseks. Need marsid toimuvad iga kliimakonverentsi esimesel laupäeval ning sellest võtavad osa kõik suured ja väiksed mitteriiklikud organisatsioonid nagu Greenpeace ja WWF. Kujutan ette, et Kopenhaagenis või Cancunis olid meeleavaldused hoopis teistsugused. Durbani marsist võttis osa palju kohalikke mustanahalisi, kes võtsid kogu aeg laulu üles ja lõid tantsu. Seetõttu oli marss väga elav ja lõbus. Kui rongkäik konverentsikeskuse ette jõudis, andis meeleavaldajate esindaja UNFCCC peasekretärile Christiana Figueresele üle manifesti.

Laupäeva õhtul käisime ametlikul mitteriiklike organisatsioonide rannadiskol. Peale liivas hüppamist ja tantsimist valutasid pühapäeval kõik lihased. Seetõttu oli eriti mõnus minna pühapäeval Umhlanga randa Kirsty, Julia ja Doroga. Õnneks võtsime kaasa ka Stepheni, kes ehitas ja kujundas meie rohelise COP17 paviljoni. Ta ehitas meile rannast leitud roigastest ja rätikutest varjualuse, sest päike on siin väga intensiivne. Parima telgi auhind rannas! Käisin ujumas ka, aga siin on tõusud ja mõõnad nii tugevad, lisaks veel lained, mistõttu sügavamale kui puusadeni vette ei tohiks minna, vastasel juhul võib hoovus sind merre ära tõmmata. Eriti vahva oli, kui ma juba uinusin ja hiiglaslik krabi mööda mu jalga üles jooksis. Nad on päris kiired ja näpistavad valusasti. See ehmatas mu korralikult ärkvele.

Jõuludeks valmistumine on siin täies hoos, jõulukuused on poodides ehitud, tänavatel säravad jõulutuled. Imelik! Durbani tänavatel kõnnib palju vähem valgeid inimesi kui Kaplinnas. Tavaliselt oleme me ainukesed valged tänaval. Päris naljakas on ka, kuidas igasugused poed, mööblipoed, apteegid, elektroonikapoed, meelitavad kliente väga valju techno muusikaga. Ma ei kujuta ette, et see strateegia kuskil mujal nii hästi töötaks kui siin. Tänaval kõndides on kuulda valju muusikat igast suunast ja erinevalt Kaplinnast on tänavad ka nädalavahetuseti rahvast ääreni täis.

seda baobabi valgustavad tuled, mis tarbivad elektrit, mida genereerivad spetsiaalseid, tuledega ühendatud rattaid väntavad inimesed

Enamasti liigume siin kliimakonverentsi spetsiaalsete tasuta bussidega, aga hilisõhtutel väljas käies on takso tellimine täiesti võimatu ettevõtmine. Siiani oleme igakord pidanud taksot ootama 40 minutit. Üks kord saime koju eriti sõbraliku Araabia Ühendemiraatide delegatsiooni autojuhiga. Teisel juhul väsisime ootamisest ja võtsime takso tänavalt (mida tegelikult pole soovitatav Lõuna-Aafrikas teha), mida juhtis üks mustanahaline noormees, kellel oli sõber veel taksos meiega sõitu kaasa tegemas ja  kellel muidugi taksomeeter ei töötanud. Kahjuks ei saanud me taksojuhiga ka kokkuleppele, mis raha eest ta meid hostelli sõidutab, sest keset vaidlust keeras taksojuht raadio lihtsalt väga valjuks. Niisiis meie hostelli värava juures viskas Doro talle 70 randi näppu (mis oli 20 randi vähem, kui taksojuht lootis) ja me jooksime ruttu värava juurde. Taksojuhile muidugi ei meeldinud selline pettus ja too vajutas pikalt signaali ja sõitis väravale lähemale. Me jooksime ruttu ukse juurde ja püüdsime ust avada. Lõpuks tuppa jõudes olime väga hirmul, nii õudset seika pole mul veel LAVis juhtunud.

Toidust nii palju, et karri on Durbanis A ja O. Eriti fännan ma siin lambaliha, see on siin tavalisem kui sealiha (mida on palju harvem saada). Karrit topitakse igale poole. Kui karri on saiapätsi sees, siis see on bunny. Kui karri on pannkoogi vahel, siis see on roti. Ja kõik on väga terav ja vürtsikas. Mulle meeldib.